Kooseluseaduse poleemikast
Sellest, kuidas kõik osapooled olematust probleemist ebatäielikult aru saavad.
Kooseluseadus on praeguseks päevakajaliste teemade hulgast märkamatult kõrvale vajunud, mis on parim võimalik lahendus antud poleemikale. Eriti on see hea parempoolsete huvigruppide esindajatele, ehkki ise nad sellest aru ei kipu saama. Säärase poleemika kunagine tõstatamine oli just parempoolsest seisukohast vaadatuna kontraproduktiivne üritus. Samas on siinkohal vajalik nentida, et ma ei ole kummagi huvigrupi esindaja. Kirjutise mõte seisneb hoopis kogu poleemika mõttetuse demonstreerimises ning soovituses mõlemal poolel rahulikult koju tagasi minna, mitte keset linna tsirkust teha. Seda on tänaseks õnneks juba ka tehtud. Vanarahvas ütleks taolise asja peale, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja, kuid kirjutamislustist ja tulevikus vanade vigade kordamise vältimiseks on ikkagi mõistlik kogu poleemika korralikult dekonstrueerida. Lisaks ongi ehk parem vaadelda probleemi säärasel ajal, mil kired mõlemal pool on juba jahtunud ja mängus pole enam midagi (ehkki mängus pole kunagi midagi olnud peale miraažide).
Millest peaaegu keegi pole aru saanud
Esiteks, abielu ei võrdu kooseluga. See näib ilmselgena juba seetõttu, et kui nad tähendaksid ühte ja seda sama asja, poleks üldse vaja läinud kooselu mõiste tekitamist. Sellele vaatamata on peaaegu kõikjal käsitletud abielu ja kooselu otsekui sünonüümsena. Nende erinevus seisneb selles, et abielu on olemuslikult vaimulik, spirituaalne, kristlik, Piiblis määratletud institutsioon. Kooselu on ilmalik, mittespirituaalne, mittekristlik, seadusliku võimu poolt määratletud institutsioon. Kui kooseluseaduse tekst läbi lugeda, mis iseenesest on üsna lühike, siis on need erinevused nähtavad ning on näha ka seda, et neid kahte institutsiooni käsitletakse kui kahte erinevat ja kõrvuti eksisteerivat nähtust (vt. näiteks §2, §8, §17).
Teiseks, tegemist pole eksplitsiitselt samasoolistele mõeldud seadusega. Samasoolisuse spetsiifilist aspekti pole seaduse tekstis kordagi mainitud (ehkki tuleb tunnistada, et selles seaduse mõte ka seaduse enda loojate jaoks ilmselt seisneb). Siiski järeldub §17-st otseselt, et kooselu on võimalik sõlmida ka eri soost inimeste vahel, kuna see sätestab, et kooseluleping lõpeb automaatselt, kui koosellunud sõlmivad abielu. Abielu pole Eestis aga samasooliste vahel lubatud, millest saabki järeldada, et kooselu on sõlmitav ka eri soost inimeste vahel (ning mõned üksikud on seda varianti ka kasutanud). Seda võib niisiis pidada ilmalikuks alternatiiviks abielule, mis on eestlaste üldist usuleigust ja kunagist kristluse vägivaldset maaletoomist arvestades huvitav variant. Milleks sõlmida oma elukaaslasega liit kristlike traditsioonide järgi, kui ristiusk mõlemad külmaks jätab? Lisaks on mõnevõrra kummaline marurahvuslaste tuline vastuseis antud küsimuses, kui arvestada meie esivanemate kannatusi ristisõdijate käte all, millele vaatamata viskutakse ennastunustavalt nendesamade vägivaldselt juurutatud ja võõraste institutsioonide kaitsele. Miks mitte uut ja oma institutsiooni omaks võtta ja seda oma traditsioonide järgi mugandada? Kas rahvuslikust perspektiivist pole rängalt alandav ja groteskne, et meil on lõpuks pärast sajandeid orjapõlve oma riik ja vaba voli otsustada, kuid rahvuslaste peamine võitlus käib selle eest, et ainukeseks viisiks saada seaduslikult paari pandud oleks selle sama institutsiooni läbi, mis on orjapõlve eest vastutav? Mida arvaksid sellest meie esivanemad? Kõik need, kes muistses vabadusvõitluses või Jüriöö ülestõusu käigus surid? Kas nad oleksid uhked, nähes lõpuks iseseisva vabariigi noorpaare andmas tõotusi samas vägivaldselt peale surutud raamistikus, mille vastu Eestit kaitstes nad oma elu jätsid?See oleks võrreldav sellega, kui kauges tulevikus laseksid eestlased ennast Nõukogude Liidu hümni saatel laulatada.
Aga see selleks. Ma pole kristliku abielu vastane. Lihtsalt rahvusluse seisukohast vaadatuna tunduvad sellised prioriteedid kentsakatena. Miks mitte läheneda asjale positiivsete määratluste kaudu? Siinkohal on võimalik uue seadusega kooskõlas luua midagi omast ja kohandada paaripanekuprotsess sisult ja vormilt omanäoliseks – selliseks, mis haakuks inimeste endi uskumustega ning oleks nende jaoks tõeliselt tähendusrikas. Ehkki koosellumine on algolemuselt ebaspirituaalne moodustis, pole samas selle taga ka mingit kindlat vaimset tagapõhja. See on tühi leht, mille peale on võimalik ehitada.
See tähendab, et on võimalik luua uus, spirituaalselt adekvaatne traditsioon ilma vasturääkivusteta. Seaduslikult aktsepteeritud paaripanek näiteks parmupillide ja rituaalse laulmisega jaanitule ümber. Või siis kooselutõotused kokku pandud Marie Underi luuletustest ja pulmamarsiks midagi laulupeo repertuaarist või tore regilaul või seda, teist ja kolmandat. Mõelge välja!
Millest kooseluseaduse vastased aru ei saa
See alateema jaguneb kaheks osaks: esmalt mõistmatusest pooldajate positsiooni ja olemuse suhtes ning teiseks mõistmatusest omaenese positsiooni suhtes ning sellest tulenevast väärsuunitlusest.
Esiteks, inimesed tänapäeva maailmas on üha enam atomiseerunud ning kindlad kogukonnad on põhimõtteliselt kadunud. Seetõttu on noorel inimesel keeruline leida oma identiteeti ja enesemääratlust. Vanasti oli elu selles osas lihtsam. Kui sa olid talumehe või käsitöölise poeg, sai ka sinust vastavalt talumees või käsitööline nagu kõik sinu esivanemad. Lisaks olid organiseeritud uskumused levinumad, kõigil inimestel ühes külas oli valdavalt väga sarnane maailmavaade, aidates kaasa kogukonnatundele. Säärased struktuurid olid üksikinimesest kõrgemad ja paljusid generatsioone kestnud, tundudes justkui kõrgemalt poolt tuleva ettemääratusena.
Samas kaasneb jäikade struktuuride kadumisega, mille raames peab tegema ja uskuma seda, mis on ette antud, see oht, et uues vabas maailmas, kus võib saada ükskõik kelleks ja uskuda ükskõik mida, ei saada lõpuks kellekski ega usuta millessegi. Igasuguste piirangute puudumisel endal on suur potentsiaal saada ülimaks piiranguks, mis paiskab inimese hukatuslikku eimiskisse.
Siinkohal tulevadki mängu LGBT+ kogukonnad, mis seda tühjust täidavad. Isegi kui vaadata näiteks Twitteri lühibiograafiaid, mis kujutavad endast väga nappi enesekirjeldust, siis on nendesse kogukondadesse kuuluvate inimeste puhul seal tavapäraselt esimesena esindatud mingisugune vihje kogukonnakuuluvusele. Seda enamasti oma asesõnade välja toomisena, mis viitab ühtlasi maailmanägemuslikule solidaarsusele kogukonnakaaslastega vähemalt selles aspektis, et usutakse, et sugu on vabalt muudetav ning pelgalt sotsiaalne konstruktsioon. Teisisõnu annab LGBT-kogukond inimesele oma kindla identiteedi, uskumused ja ühtlasi suhted inimestega, kellel on sarnased uskumused.
See tähendab, et vähemasti nende inimeste perspektiivist on igasugused rünnakud näiteks kooseluseaduse vastu otsesed rünnakud nende olemuse, identiteedi ja grupi vastu. See oleks võrreldav, kui öelda keskaegsele käsitöölisele, et jumalat ei eksisteeri ja tema töö on väärtusetu. Kõik, mida see saavutaks, oleks antud käsitöölise vanade veendumuste kinnistumine uute takistuste valguses. Nõrk, sihitu ja ilma igasuguse või vähese edulootuseta vastuseis on parim kütus igasugusele liikumisele. Võtame kasvõi Eesti taasiseseisvumise – kunagi pole olnud nii populaarne, tore ja südantsoojendav olla rahvuslane! Võimalus pidada fosforiidisõda, olla Balti ketis, laulda laule jne, olla osa suurest ajaloost, kogeda kõige selle läbi sügavalt mõtestatud eksistentsi… Resultaat pole kunagi nii hea kui võitluse tipphetkede ekstaas ning ajapikku moondub esmane vaimustus halliks argipäevaks.
Siinkohal on aga tarvilik silmas pidada igasuguse võimustruktuuri toimimist. Dissidentlus tugeva ja toimiva võimustruktuuri vastu omab dissidendile ja kogu tema liikumisele negatiivset efekti. Dissidentlus nõrga ja mädanenud võimustruktuuri vastu (või pseudo-dissidentlus võimupositsioonilt) omab indiviidi tasandil tugevat positiivset efekti ja äsjamainitud ülevate tundmuste esiletungi.
Praktilises mõttes tähendab see, et väike avalik ja häälekas meeleavaldus 1950-ndatel Nõukogude võimu vastu oleks olnud parim viis selle legitimiseerimiseks ja tugevdamiseks. Kõik aktiivsemad asjaosalised oleks GULAGi saadetud ning kõik kohalviibijad saaksid kinnitust, mis (häälekate) dissidentidega juhtub. See tekitaks demoralisatsiooni, milleni ei suuda küündida ükski paraad ega propaganda. Inimesed oleksid rutanud koju igaks juhuks tallel olevaid rahvariideid põletama, et jumala eest mitte sama saatust jagada.
Mis 1950-ndatel oleks olnud sõge enesetapumissioon, muutus 1980-ndate lõpus peaaegu et toredaks pärastlõuna veetmise viisiks.
Mis nende kümnendite jooksul muutus, oli usk unistusse. 1950-ndatel oli kommunism ideena moes, inimestel (eriti intellektuaalidel) oli tõsine usk, et see suudab luua maapealse paradiisi. Seega on ka vägivald inimeste vastu, kes üritavad maapealse paradiisi loomist mingil viisil takistada, lihtsasti intellektuaalselt ratsionaliseeritav. Veelgi enam, unistusse tõsiselt uskudes on taoline vägivald ka selle toimepanijate jaoks ülim eneseteostus ja sügavalt mõtestatud eksistents, sest sõda käib ikkagi rahvavaenlaste vastu, kes pärsivad unelma teoks tegemist. 1980-ndate lõpuks lääne vaba turumajanduse edulugu kõrvalt vaadates ei uskunud kommunistlikku maapealsesse paradiisi enam peaaegu keegi, mis viis otseselt vägivalla intensiivsuse vähenemiseni unistusse uskmatute suhtes.
Erinevalt 1950-ndatest, mil elasid karmid inimesed karmidel aegadel, elame me pehmete inimestena pehmetel aegadel. Vähemalt Eestis on katedraali-vastase demonstratsiooni karistuseks halvimal juhul (veel!) väike artikkel koos identifitseeriva pildiga Delfis. Vaatamata pehmetele aegadele, oleks ikkagi mõttekas aru saada otsese katedraali-vastase tegevuse mõttetusest. 1950-ndatel olime Nõukogude liidu mõjusfääris ja teistsuguse katedraali kupli all kui praegu, kuid mõte jääb samaks. Ameerika intellektuaalid on välja mõelnud, et homoseksuaalsus on positiivne nähtus ning Ameerika mõjusfääris olles ei jää meil midagi muud üle, kui sellega kaasas käia.
Mis toob meid artikli tähtsaima teesini: Avalikult kooseluseaduse vastu demonstreerides on ainuke võimalik tulemus selle pooldajate identiteedi ja eksistentsi valideerimine.
Teisiti öeldes tähendab see, et seaduse tuliseimad vastased ehk need, kellel jätkub mahti plakatitega miitingut pidada, on tegelikkuses suurimad LGBT+ kogukonna eneseteostusele kaasa aitajad. Mis muu saaks resultaadiks ollagi? Kas demonstrandid arvavad, et säärase käitumisega on võimalik muuta kõnealusesse kogukonda kuuluvate liikmete identiteeti ja maailmanägemust? Ilmselt pole isegi nemad nii suurejoonelise fantaasialennuga. Realistlik rekonstruktsioon nende tahtmistest oleks ilmselt esiteks oma meelsuse avaldamine, teiseks kooseluseaduse referendumile panek ja et seadus rahvahääletuse kaudu ka tühistataks. Ometi nagu ka artikli alguses (kaudselt) väidetud sai, oleks säärasel viisil seaduse tühistamine paradoksaalsel kombel parim võimalik lahendus LGBT kogukonna huvide jaoks ja halvim võimalik lahendus kooseluseaduse vastaste agenda jaoks, seega on mõlemate püüdlused omamoodi suunatud omaenda huvide vastu.
Sellise kummalise olukorra lahtimõtestamiseks on vaja vaadelda seaduse reaalset, praktilist olemust ehk mis muutuks, kui seadust ei eksisteeriks. Kooseluseadust oli 2017. aastaks kasutanud 59 paari. Täpsemat statistikat ei leidu ja võrreldes 2016. aastaga oli sõlmimisel 2017. aastal tõsine langus, seega tänaseks võiks arvatavasti rääkida umbes paarisajast inimesest, kellele see seadus reaalses ja praktilises mõttes korda on läinud. Kuid isegi nende jaoks on seaduse kogu rakendusulatus marginaalne. Ainuke asi, mis nende väheste inimeste jaoks muutus, on ametliku riikliku dokumendi saamine nende kooselu legitiimsuse kohta. Elu iseenesest jätkub ikka täpselt samamoodi, olenemata seaduse olemasolust. Seega mõjutab seadus väga väikest osa ühiskonnast väga vähesel määral. Veidi ümardatult võiks öelda, et seadust reaalses, praktilises mõttes isegi ei eksisteeri.
Samas, mis kahtlemata eksisteerib (või tänasel päeval võiks öelda, et eksisteeris), on poleemika selle eimiski ümber. Selle põhjuseks on asjaolu, et sääraste (võimu/katedraaliga) kooskõlas olevate asjade nimel võitlemine on eesmärk iseenesest. See tähendab, et eesmärgiks pole mitte kooseluseadus ise või referendumi tühistamine, vaid selle üle käiva poleemika läbi omaenese eksistentsi valideerimine ning tunne, nagu oleks välja astutud millegi erakordselt üleva – inimõiguste kaitseks. Seega oli kogu pikka aega kestnud debati juures ainukeseks reaalseks nähtuseks õnnis tunne kooseluseaduse pooldajate südametes, et nad on millegi tõeliselt õilsa kaitseks välja astunud.
Seeläbi saab arusaadavamaks ka artikli ülalmainitud põhiline tees ning alguses toodud väide, et kooseluseaduse poleemika unustusse vajumine on parim just parempoolsete huvigruppide esindajatele (nende agendat silmas pidades), ehkki nad sellest ise aru ei saa. Seaduse vastased demonstrandid on pelgalt isehakanud tinasõdurid ideoloogilises poliitteatris. Nende püüdlused on eos kasutud ja ainukeseks võimalikuks tulemuseks on seaduse pooldajate eksistentsi valideerimine.
Siinkohal võiks mõelda, et mis oleks saanud siis, kui referendum oleks toimunud ning seadus oleks seeläbi tühistatud. Selle tulemusena oleks lusti, lillepidu ja inimõiguste kaitseks peetavat fiktiivvõitlust jätkunud päris kauaks. Pidevalt oleks saanud korraldada uusi protestiaktsioone, kampaaniaid sotsiaalmeedias ja muud taolist. Vägagi võimalik, et selline hääletustulemus oleks ka üles ärgitanud ka katedraali, mis oleks eraldanud miitingutele ja aktsioonidele rahastusi, et matsirahvast nende poolt heaks kiidetud arvamusele sundida. LGBT-huvigruppide seisukohalt vaadates oleks see olnud parim võimalik tulemus, sest ainukest reaalset asja kõige selle juures ehk õilsa tunde genereerimist ja omaenese identiteedi valideerimist oleks jätkunud pikaks ajaks.
Nagu näha, on igasugune otsene kooseluseaduse oponeerimine tulutu ettevõtmine. Üleüldiselt tegeletakse parempoolsetes sfäärides liialt asjatu vastutegevusega vasakpoolsetele ning liiga vähe oma ja autentse väärtuse loomisega. Mulle tundub, et probleemi olemust pole parempoolsest vaatenurgast kunagi korralikult lahti mõtestatud, mis on viinud rutakate ja kehvade plaanideni, mis nende endi jalgealust õõnestavad.
Parempoolsest perspektiivist vaadatuna seisneb kooseluseaduse fundamentaalne probleem düsfunktsionaalsete paarisuhete (sääraste, mis ei suuda järelkasvu toota) õiguslikus valideerimises. Samas pole antud seadusel iibele mingisugust mõju ehk samast soost inimesega kooselluda soovivad inimesed ei lähe pärast seaduse tühistamist eri soost inimesega perekonda looma.
Seega, kui tahta luua reaalset eksisteerivat mõju ühiskonnale, peaks fookus antud küsimuses olema suunatud hoopis lasterikaste perede väärtustamisele, perekonda luua soovivatele inimestele ja omaenda kogukondade loomisele. Negatiivse määratluse ehk kooseluseaduse tühistamise kaudu homoseksuaalsete suhete taunimise asemel peaks rõhk olema suunatud positiivsele määratlusele ehk lasterikaste perede aitamisele ja eeskujuks tõstmisele. Tänasel päeval tulevad suurpered vaevu ots-otsaga kokku, paljudel on vaja isegi käia Toidupangast süüa kerjamas. Laialdasem probleem seisneb selles, et suurperede üldise kehva majandusliku järje tõttu teevad ümbritsevad inimesed alateadliku tähelepaneku, et paljude laste saamine on finantssuitsiid ja üldjoontes halb valik. Seega oleks suurperedele täiendava toetuse maksmine (ehkki 2017. aastal toetuseid tunduvalt suurendati, seda aga peamiselt pere kolmandat last silmas pidades) kasuks mitte ainult neile endile, vaid ka kodanike üleüldisele vaimsusele, et hoida ära negatiivseid assotsiatsioone laste saamisega seoses.
Samas võtmes peaks negatiivse määratluse ehk LGBT-kogukondade taunimise asemel olema rõhk suunatud positiivsetele määratlustele ehk näiteks skautide, kodutütarde ja muude taoliste organisatsioonide toetamisele, arendamisele ning populariseerimisele. Säärastes ühingutes saavad noored enesekindlust ja eluks vajalikke oskusi, kuid eelkõige loovad reaalses elus (ehk mitte arvuti taga) oma eakaaslastega tihedaid sidemeid.
Millest kooseluseaduse pooldajad aru ei saa
Kooseluseaduse pooldajad ei mõista üldjuhul konservatiivide maailmanägemust. (Tõtt-öelda mulle tundub, et isegi konservatiivid ise ei suuda seda tihtipeale pädevalt artikuleerida ja peavad kinni sellest, mis neile intuitiivselt õige tundub. Mõnevõrra sarnane usklikega, kes küll ei suuda oma usku seletada, kuid see on nende jaoks südantsoojendav, mistõttu nad seda ka järgivad.)
Liberaalid näevad ühiskonna väikseima osana üksikinimest. Seega on riik nende jaoks sekulaarne kogum (suvalisi) üksikinimesi. Konservatiivid näevad ühiskonna väikseima osana perekonda. Nende jaoks on riigi jaoks vajalik elanike ühine päritolu, kultuur, jagatud kogemused ning sellest võrsuv vaimne ühtekuuluvus. Perekond on väikseim üksus riigis, mille elanikel on eeltoodud tunnused. Seega on riik kui spirituaalne institutsioon määratletud selles elavate inimeste omavaheliste sidemete kaudu.
Andunud liberaali jaoks on kõrgeim väärtus üksikindiviidide õiguste laiendamine. Andunud konservatiivi kõrgeim väärtus on riik, mis tagab selle elanikele kui ühtsele kogukonnale vaimse täiustumise. Seetõttu ootab konservatiiv ka kõigi panust riigiaparaadi talitlusse, sest see, kes ei panusta, paneb riigi (eriti spirituaalses mõttes) halvemini toimima. Kuna samasoolised koosellunud ei panusta riigi toimimisse spirituaalses mõttes säärase perekonna loomise teel, mis vastaks “väikse riigi” definitsioonile, siis on koosellunud esiteks priisõitjad, kes küll saavad kasu spirituaalselt ühtses riigis elamisest, kuid ei kavatse ise riigi spirituaalsuse säilitamiseks midagi teha. Veelgi enam, nad esindavad ja propageerivad peremudelit, mis (konservatiivide arvates) riigi ühtsust ja spirituaalsust hävitab, seeläbi innustades ka teisi samale teele. Taoline spirituaalne mõõde on liberaalide jaoks enamasti midagi võõristavat ja mõistetamatu, kuid just sellest lahkhelid tulenevadki.
Kokkuvõtteks
Kuid nagu eelnevalt räägitud, kooseluseadust praktikas põhimõtteliselt ei eksisteeri, seega ei pea paika ka liberaalide kartused inimõiguste piiramise osas ega konservatiivide kartused perekondlike väärtuste ründamise osas. Seaduseta või mitte elatakse tegelikkuses täpselt samamoodi edasi. Samas on mõlema poole esindajatel vajalik silmas pidada, et nende vastased pole iseenesest halvad ega rumalad inimesed, vaid lihtsalt neist erineva maailmavaatega.
Kooseluseadus sai niivõrd populaarseks teemaks, sest tavaline poliitiline diskussioon on igav, nõudes süvenemist ja eelteadmisi. Kooseluseaduse problemaatikast on (näiliselt) kerge täies osas aru saada (sest nagu näha, pole seda tegelikult sügavuti mõistetud) ning lisaks puudutab see (näiliselt) mõlema poole kõrgemaid väärtusi.
Kõige mõistlikum on taolisest näivprobleemist distantseeruda ja seda ignoreerida. Tundub aga, et sellega pole meist kumbki hakkama saanud, arvestades, et mina võtsin vaevaks sellest kirjutada ja teie lugeda. Samas kui te juba nii kaugele jõudsite, siis: