Kümme aastat tagasi vaadati ühes Namiibia naaritsafoorumis koos livestreami Times Square’il asetsenud torbikust. Mõistagi, staatilise torbiku jälgimine muutub ajapikku igavaks, mistõttu taheti, et torbik liiguks. Ja torbik liikus.
On tähtis mõista, miks toona (kui Serial Experiments Lain oli veel sci-fi anime ja mitte ettekuulutus) taoline lihtsakoeline ja tähendusetu sündmus niivõrd märkimisväärne oli. Erinevalt tänapäevast, oli siis Interneti ja päriselu vahel suur barjäär. Sellest tulenevalt olid tähelepanuväärsed seigad, kui millelgi Internetis toimuval oli reaalne efekt päris maailmas juhtuvale. See oli otsekui midagi fantaasiaromaanist – kirja panna maagiline loits ja tuhandete kilomeetrite kaugusel hakkavad selle tulemusel asjad liikuma.
Oluline tegur siinjuures on „loitsijate“ igasuguse otsese mõjuvõimu puudumine. Poleks kõneväärt, kui keegi oleks palgatud torbikut liigutama, kui kellegi otsene tuttav oleks läinud torbikut liigutama või kui keegi kuskil otsustab isealgatuslikult mingit torbikut liigutada. Kuid sai selgeks, et tuhandete kilomeetrite kauguselt ilma raha, tutvuste või muu taolise otsese mõjuvõimuta oli võimalik maailma reaalselt muuta (olgugi muutus niivõrd tühine kui torbiku liigutamine), seda vaid oma tahtmise Internetti kirjutamise teel. See on ka põhjus, miks 23. veebruaril 2011 torbiku liigutamine rattaga tüübi poolt Times Square’il on märkimisväärne seik Interneti (ja seeläbi ka inimkonna) ajaloos.
Ajaloo süvitsi mõistmine on oluline. Ajaloo süvitsi mõistmine on eriti oluline, kui tahta mõjutada olevikku ja tulevikku kõnealuste energiate kaudu. Tegeledes lõhkeainetega, millest täielik arusaam puudub, võib tulemuseks olla enesehävituslik plahvatus.
2017. aastaks oldi ammu jõutud torbikute juurest maailmapoliitika mõjutamiseni. Seega tekkis idee levitada kuuldust, nagu OK-käemärk oleks valgete ülemvõimu tähistav sümbol. Seda eelkõige samal põhjusel nagu torbiku liigutamise puhul ehk see oli püüdlus ilma igasuguse otsese mõjuvõimuta, pelgalt Internetti midagi kirjutades maailma reaalselt muuta (eelkõige torbiku-intsidendi laadse lõbu, mitte poliitilise agenda pärast), ainult seekord oluliselt suuremas mastaabis. Teisalt oli plaanis ka postmodernistliku radikaalse humanismi tobeduse paljastamine.
Mõjuvõimuta inimeste jaoks, kes selle idee anonüümsesse Internetifoorumisse postitasid, oli iseenesestmõistetav, et nende aktsiooni ei peaks võimu omavate inimeste poolt tõsiselt võetama. Kui see aga juhtub, tõestab see postmodernistliku radikaalse humanismi tobedust, sest suvaliste anonüümsete ja mõjuvõimuta inimeste poolt on minimaalse pingutusega võimalik muuta vanad kultuuri juurdunud sümbolid tabuks. Sellest tulenevalt, kui üks sümbol on võimalik minimaalse pingutuse ja anonüümsete kuulujuttude levitamisega tabuks muuta, on seda võimalik teha ka kõikide teiste sümbolitega. Kuid kui kõik sümbolid on alusetult tabuks muudetud, demonstreeribki see eelkõige võimul olijate ebakompententsust. (Nagu eelnev koomiks illustreerib, on tegu (võimul olijate endi meelest ülla) võitlusega olematute vaenlaste vastu)
Samas nagu ennist mainitud, toimuvad taolised aktsioonid eelkõige lihtsa lõbu eesmärgil. Seetõttu jäi aktsioon oma loogilise ja poliitilist funktsiooni kandva lõpuni viimata (ehk paljude muude sümbolite tabuks muutmine), sest edasine poleks lihtsalt enam niivõrd lõbus.
Siinkohal on vajalik mõista erinevaid perspektiive, mille läbi OK-käemärgi saagat lahti mõtestati. Anonüümse Internetikasutaja perspektiivi oleme juba siiamaani lahanud ning kokkuvõtlikult võiks seda iseloomustada kui „for the lulz“ ehk maakeeli „teeme seda, mis meile parasjagu kõige rohkem lusti pakub“. Samas meedia, selle tarbijate ja tähtsate võimul olevate inimeste radikaalse humanismi perspektiivist paistab see kui vägivaldse, ebainimliku rühmituse poolt omaks võetud sümbolina, mille abil liikmeid ära tunda ja värvata.
Ludwig Wittgenstein oli seisukohal, et sõnadel pole iseenesest tähendust, vaid need omandavad tähenduse alles inimestevahelises suhtluses. Kui sõnade tähendus on relatiivne, siis sümbolite ja käemärkide tähendus on veelgi hägusem ja ajas moonduvam. Teisisõnu, kui Ameerika kultuuriruumi meedia poolt on aktsepteeritud uus definitsioon OK-käemärgile, siis ongi selle tähendus muutunud.
Tähenduse moondumise protsess käis niisiis järgmiselt: esiteks mõeldi anonüümses foorumis peaasjalikult enda lõbustamiseks taoline käemärgi definitsiooni muutmise aktsioon välja. Seda eeldades, et meedia, võimul olijad ja „intellektuaalid“ (ühesõnaga katedraal) neelavad selle konksu alla, sest ajaleheartiklite kirjutamiseks ja omaenda võimu valideerimiseks on vaja (fiktiivseid) vaenlasi (vt. eelnev koomiks). Kuna Ameerika meedia juhib Lääne ühiskonna diskursust, siis ongi süütust anonüümsest naljast saanud OK-käemärgile uus de facto definitsioon.
Käemärgi kasutamine EKRE liikmete perspektiivist hõlmab mitmeid erinevaid aspekte. Esiteks on tegu postmodernistliku radikaalse humanismi vastasuse demonstreerimisega. Teiseks on tegu konservatiivse maailmavaatega lähenemisega semiootikale ehk eitamisega, et meedias ilmunud artiklid võiksid mõjutada üldtunnustatud OK-käemärgi definitsiooni. Konservatiivsest vaatepunktist on ametlikud definitsioonid sõnadele ja märkidele jäigemad ning Ameerika meedia vaatenurgad ei peaks olema piisavad, et neid definitsioone suvalises suunas muuta. Seega on selles mõttes tegemist ka meediavastasusega, eitatakse uut propagandistlikku definitsiooni ning kasutatakse nende enda ametliku seletuse järgi käemärki vanas, sissejuurdunud tähenduses.
Enne viimase aspekti lahkamist on vajalik kõrvutada eelmises lõigus väljatoodu eelnevalt mainitud meedia ja selle tarbijate perspektiiviga. Nende perspektiivist on asi lihtne ehk sümboli tähendus on moonutatud ning kõik selle vähegi poliitilises kontekstis kasutajad on rassistlikud. Seetõttu pole säärased demonstratsioonid konservatiivide poolt produktiivsed, sest protestisõnum pole vastastele isegi arusaadav. Ainukeseks tulemuseks on seega meedia põlu alla sattumine ning sellest tulenev mainekahju.
Kolmandaks aga on tegu ka samasuguse lustiga nagu seda täheldasime anonüümse Internetikasutaja perspektiivi puhul. See aspekt on siinkohal aga problemaatiline ja kukub kehvasti välja (what the kids call cringe nowadays). Nagu eelnevalt mainitud, siis torbiku-saaga oli huvitav, sest osalejatel polnud mingit otsest mõjuvõimu. Seda arvestades näha, et Internetis toimuval on mingi reaalne efekt pärismaailmale, oli märkimisväärne. Sama, ainult suuremas mastaabis saab öelda ka käemärgi muutmise aktsiooni kohta. On huvitav suvalise inimesena tugitoolis istudes midagi tobedat Internetti kirjutada ning näha, kuidas meedia konksu alla neelab ja sellest naljast sadu artikleid vorbib, muutes jäädavalt paljude perspektiivi.
Kui tavainimese ütlused, kirjutised ja teod ei jõua peaaegu kunagi meediasse, siis poliitiku omad jõuavad sinna tahes-tahtmata. Siin peitubki probleem. Poliitiku kui avaliku tegelasena pole esiteks mõtet ennast selliste aktsioonidega siduda mainekahju tõttu, kuid teisalt pole sääraste tegude läbi tähelepanu pälvimises mingisugust väljakutset. Meedia tähelepanu saada Interneti-kuristikku midagi karjudes on huvitav, poliitikuna avaliku stseeni korraldamise läbi taolisi anonüümseid aktsioone matkides aga igast küljest piinlik ja forsseeritud, väljendades üleüldist harimatust ja liigset tähelepanuvajadust.
Seda tüüpi vaimse alamklassi ilmingud meie niinimetatud eliidi hulgas, kes juhtimist teesklevad, on vaja kiiremas korras välja juurida. Neil on võimalik olla rahvale liidriteks vähemalt spirituaalses mõttes, soodustades autentseid väärtusi ning neid ise luua. Selle asemel tegeletakse kas tühiste asjadega või tähelepanu saamiseks buldooseriga torbikute maha sõitmisega, mis pole kumbki kasulik, huvitav ega naljakas.